Jonathan Levine' "50/50" (2011)

Seth Rogeni ja JGL'i eelnevad filmid, mida näeb siit ja sealt, olid suhteliselt kohutavad, kuid kõik eelneva nad heastavad selles linateoses. Traagiline, südamlik, naljakas. Tõenäosus, et poolteist tundi saab meeldivalt sisustatud on suurem kui fifty-fifty.

****

The Vicious Brothers'i "Grave Encounters" (2011)

Millised mõtted tekivad, kui kuulda sõnadefraasi 'abandoned mental hospital'? Põhimõtteliselt see, mis silme ette joonistub, filmis ka kajastub. Algus pisut veniv, kuid sealt edasi täiesti fucked up.

***

Wayne Kramer'i "The Cooler" (2003)

Vanakooli kasiino muuvi hiilgab oma vägeva castiga. Filmis mõned coolid stseenid, kuid lugu tagasihoidlik. Ega midagi suurt peale Las Vegase siit pikemalt meelde ei jää.

**

Bob Rafelson'i "No Good Deed" (2002)

Kummaline krimidraama, mis nõuab arusaamiseks keskendumist. Garanteeritud ei ole, et siis ka kõike mõistad. Positiivne on filmis muusika ning meeldejääv stseen pildil, kus Samuel ja Milla koos tšellot mängivad.

***

Michael Davis'e "Shoot 'Em Up" (2007)

Pea kogu filmi on Clive Owenil ühes või mõlemas käes relv. See võibolla ka põhjuseks miks action-filmi total body count oli 108. Kui nüüd vaadatavusest rääkida, siis ulmeline crap.

*

George Clooney' "The Ides Of March" (2011)

Põnev vaade taaskord USA poliitika räpastesse telgitagustesse. Clooney-Gosling combo toidab, lugu ka hea. Mulle selline kraam läheb peale. Filmi pealkiri viitab 15. märtsile, Julius Caesari tapmiskuupäevale, kuid seost pole. Vist.

****

Simon West'i "The Mechanic" (2011)

Con Air'i režissööri poolt tehtud konkreetne hitman-movie on justkui loodud Jason Stathamile. Siin ei ole vaja midagi mõistatada ega ette kujutada, 'mehaanik' Jason teeb seda sinu eest. Film on täpselt see, mida sa arvad, et see on.

***

Matthew Vaughn'i "Layer Cake" (2004)

Briti gängstermuuvi võis olla otseseks põhjuseks, miks pildil kauni Sienna'ga amelev Daniel Craig hiljem peale filmi linastust uueks James Bondiks valiti. Film sisaldab cooli briti stiilis ropendamist, palju kaklemist ja huvitavat stoorit. Soovituslik, yes.

****

Oren Moverman'i "Rampart" (2011)

Korrumpeerunud võmmist rääkiv krimidraama oli veniv, kohati arusaamatu ja tekitas mitmel korral tahtmist üleval nurgas punast x-iga ruutu vajutada, kui kohe midagi juhtuma ei hakka. Meeldis vaade 90'ndate stiilis Los Angelese tänavatele.

**

James Colquhoun & Carlo Ledesma' "Food Matters" (2008)

Pisut üle tunni kestev dokfilm, mida soovitan vaadata kõigil silmaringi laiendamise eesmärgil. Kas nähtuga nõustuda või mitte, on igaühe enda valik.

***

J.C. Chandor'i "Margin Call" (2011)

Pingeline draama jälgib investeerimispangas toimuvat 24h jooksul peale majanduskriisi, sisuliselt selles valdkonnas, sekundiga tulemist. Võimas cast, võimas esitus.

****

David Lynch'i "Mulholland Dr." (2001)

Tõenäoliselt üks kõige müstilisemaid thrillereid, mida kunagi näinud. Tõsine mind-fuck. Nõuab piinlikku keskendumist, et biiti jagada. Minu jaoks on film epic. Mulholland drive on kuulus tänav Hollywood Hillsis, kust avanevad LA-le sellised vaated.

*****

Ridley Scott'i "Matchstick Men" (2003)

Koomiline krimidraama kõikvõimalike foobiate käes kannatavast petturist Nicolas Cage'i kehastuses oli lahe. Veel ägedam oli aga kogu lugu ise. Nagu ka tegelased, petab film sind tõenäoliselt ära, kui sa twisti varem läbi ei ampsa. Shoot!

****

Ethan & Joel Coen'i "A Serious Man" (2009)

Coenlik ehk väga peene musta huumoriga vürtsitatud draama. Et seda juudikultuurile pilku heitvat draamat paremini mõista, peab raamidest välja poole vaatama ja tõdema, et osad inimesed elavad lihtsalt teistmoodi.

***

Lisa Cholodenko' "The Kids Are All Right" (2010)

Hinnatud draama on kindlasti eluline ja tekitab mitmeid mõttekohti. Mark Ruffalo on super nagu alati, kuid mulle üldiselt see film peale ei läinud. Film sai nime endale selle loo järgi.

**

Roger Donaldson'i "The Recruit" (2003)

Sarnaselt eelpool mainitud Matchstick Men muuviga, on siin põhimõte sama - ajada sind võimalikult palju segadusse. Tõenäoliselt see mingi aeg ka õnnestub. Korralik põnevusfilm, good to go õhtusel ajal.

****

Jodie Foster'i "The Beaver" (2011)

Jah, pildil on Mel Gibson, kes hoiab käe sees kobrast, kellega ta agaralt suhtleb ning kes tema alterego kontrollib. Osalt on tegu ühe absurdseima draamaga, samas on filmis olemas tugev eluline pool. Tekitab vastakaid tundeid. Midagi teistsugust garanteeritud.

***

 Oliver Hirschbiegel'i "Der Untergang" (2004)

Äärmiselt reaalne vaade Hitleri viimastele päevadele Berliini salapunkrites. Pole küll kõigi cup of tea, aga kellele teema meeldib, meeldib ka film. Downfallist pärineb ka materjal, mis on aluseks mitmetele humoorikatele klippidele, näide siin.

****

Bruce A. Evans'i "Mr. Brooks" (2007)

Kevin Costner on Mr. Brooks. Psühholoogiline thriller, kus kandvat rolli mängib taaskord peategelase alterego, millele viitab ka illustreeriv pilt. Normal stuff, toidab kenasti.

***

Spencer Susser'i "Hesher" (2010)

Traagiline ja shokeeriv film Joseph Gordon-Levittiga. Võtan lühidalt kokku, peale mu lemmiku Natalie Portmani, ei meeldinud mulle miski.

*

Shane Meadows'i "This Is England" (2006)

Hinnatud Briti neonatsidest, skinheadidest ja muust street trashist rääkivas filmis ei ole eriti midagi lahedat. Tekst on robustne, kuid näitlemine tasemel. Soovitusi siiski väga ei jaga.

**

Bruce Robinson'i "The Rum Diary" (2011)

Treiler, mida näeb siit, oli selle filmi kõige parem osa. Haipis filmi korralikult üles ning Johnny Deppilt on alati head kraami oodata. Treilerile siiski lisa ei tulnud ja tegu oli päris keskpärase komöödia slash draamaga.

***

David Fincher'i "The Girl With The Dragon Tattoo" (2011)

Paljuräägitud Stieg Larssoni bestsellerist novellil põhinev usa versiooni, mis hiljuti vallutas siin kinosid, võib uhkelt pidada Fincheri klassikute hulka. Rangelt soovitatav kõikidele müstiliste filmide austajatele.

****

Bennett Miller'i "Moneyball" (2011)

Tõsielul põhinev pesapallifilm ei keskendu mitte niivõrd sellele mängule, vaid hoopis telgitagustele, sellele, mis toimub reaalse suurklubi tagatubades. Olen filmi vaadanud juba 3 korda ja ilmselt vaatan veel. Täielik minu teema, Brad Pitt, Jonah Hill, wow.

*****

Curtis Hanson'i "Wonder Boys" (2000)

Film, mis püsis mul puutumatuna pea pool aastat enne kui vaadatud sai, tõestas, et eelmisest sajandist leiab veel pärle. Võrratu cast eesotsas nendega ja nunnu Katie'ga siin pildil. Kõikidele komöödia-draama austajatele. Minu jaoks no-brainer, 5 tärni.

*****

Wai-keung Lau & Alan Mak'i "Infernal Affairs" (2002)

Tuntud Hollywoodi hiti "The Departed" originaalmuuvi üllatusi ei pakkunud, kuna eelmainitud film oli nähtud ja nood linateosed suht üks-ühele sarnased. Siiski meeldis väga. Tõenäoliselt parim Hong Kongi stuff, mis näinud olen.

****

Billy Bob Thornton'i "Sling Blade" (1996)

William Robert Thornton, kes kirjutas screenplay ja lavastas, on äärmiselt suurepärane ka peaosas. Kuldmehikese sai ta siiski ainult selle esimese eest.
Korralik southern stiilis sünge draama, ainult päris pikk. Kõrvalosas, väike poiss, mängis peaosa 10 aastat hiljem sellises filmis.

***

Terry Gilliam'i "The Fisher King" (1991)

Absurdsus on Terry Gilliami keskmine nimi koos komöödiaga. See teine pool mulle siin filmis kohati meeldis, aga esimene pool jättis suht emotsioonituks.
Ei soovita.

**

Steven Spielberg'i "Minority Report" (2002)

Spielbergi kassahitt, mis on küll huvitav oma visuaalsete efektide ja müstilise stooriga, kuid vaimustusse just ei sattunud. Siiski 2h korralikku põnevikku? Shoot.

***

Ron Howard'i "Edtv"  (1999)

Põhimõtteliselt on lood nii, et too film on halb versioon Jim Carrey "The Truman Show"-st ja muud mul ei olegi selle filmi kohta öelda.Vahel näidatakse seda telekas, vaheta siis kanalit.

*

Jim Sheridan'i "My Left Foot: The Story of Christy Brown" (1989)

Kunagi telkust nähtud tõsielul põhinev draama ainult oma vasaku jala üle kontrolli omavast kunstnikust nüüd vaadates nii sümpaatne ei tundunud. Not my cup of tea.

**

Mike Newell'i "Donnie Brasco" (1997)

Tõsielul põhinev maffiadraama, mis hiilgab oma võimsa castiga nagu pildilt näha, eesotsas Pacino, Deppi ja Madseniga. Tegu on siiski puhtalt kuttide filmiga.

****

Thomas Vinterberg'i "Festen" (1998)

Festen, inglise keeles The Celebration, on tõeliselt šokeeriv film. Ausalt, ma ei oleks taanlastelt midagi sellist oodanud. Tegu on dogme-filmiga, mis tähendab, et pole kasutatud ühtegi kunstlikku efekti ja kogu film on üles võetud käsikaameraga. Teistmoodi? yup. Vaadata? yup.

***

Henry Joost'i & Ariel Schulman'i "Paranormal Activity 3" (2011)

Täidab eesmärki ehk hirmutab teadatuntud viisil nagu eelkäijad, aga jääb neile siiski selgelt alla. Ei taha küll reeta, mis täpselt juhtub, kuid filmi lõpp on lihtsalt nonsense kuubis.

***

Stephen Frears'i "High Fidelity" (2000)

Satiiri ja nutikat huumorit pakkuv komöödia, kus impulsiivne listide koostaja John Cusack peab monoloogi järjestades enda top 5 lahkuminekut. Filmis ka Jack Black, mis tähendab muusikat. Ja muusika on hea.

****

Spike Lee' "25th Hour" (2002)

Spike Lee parim film. Mõttega draama, täielik minu teema, totaalselt haaras kaasa. Edward Norton on üks äärmiselt äge näitleja ning süüdlane ka selles, miks film kõrge hinde saab.

*****

Tom Hooper'i "The Damned United" (2009)

Inglise jalgpalli ühe armastatuima ja samal ajal vihatuima klubi Leeds United'i legendaarse coachi Brian Clough'i karjääri tippu jälgiv jalkamuuvi. Mulle see britivärk läks peale. Meeldis sarnasus tegeliku härra Clough'i ja näitleja Michael Sheeni vahel, mida saab näha siit. Tõsi, film ei ole kõigile, kuigi jalkast rohkem näeb ja kuuleb värvikat teksti.

****

Rupert Wyatt'i "Rise of The Planet of The Apes" (2011)

Kinodes pool miljardit dollarit teeninud ahvide planeedi uusversioonile võis sellist edu ennustada juba puhtalt treileri pealt.Lugu hea, lõpp suht ulme, but loved that San Francisco!

****

Jim Jarmusch'i "Broken Flowers" (2005)

Diip musta huumoriga draama, kus koomik Bill "never-facial-expressions" Murray proovib kohtuda taas oma endiste naistega, näpus bukett roosasid roose. Kuidas lõpeb, pead ise vaatama.

***

Brad Bird'i "Mission: Impossible - Ghost Protocol" (2011)

Dubais liivatormi eest sprintiv Tom Cruise tõestab juba neljandat korda, et Adidasel on õigus - impossible is nothing.

****

Spike Jonze' "Being John Malkovich" (1999)

Tugevate fantaasiakalduvustega filmil on kaks varianti - kas tegu on tõelise masterclassiga (nagu arvab tohutu hulk inimesi) või totaalse rock bottomiga (mina). Kohutav.

*

Billy Ray' "Shattered Glass" (2003)

Tõsielul põhinev draama, kus noor ja andekas ajakirjanik avaldas kümneid fabritseeritud artikleid ühes mainekamas usa ajalehes. Hästi üles võetud, ei tohiks pettumust valmistada kellegile.

****

David Gordon Green'i "Snow Angels" (2007)

Kogu muuvi möödub põhiliselt tumedates toonides nagu ühele süngele draamale kohane. Leidub ka mõned eredamad hetked. Siis, kui Kate Beckinsale on ekraanil.

***

Roman Polanski' "The Ghost Writer" (2010)

Müstiline thriller, mis hoiab pinge üleval pm viimase sekundini enne lõpucrediteid. Kõik, kes tunnevad, et tahavad ühe korraliku paaritunnise põnevusloo ette võtta, pick this writer.

****

Daniel Barber'i "Harry Brown" (2009)

Samal ajal, kui teised temaealised puhkavad jalga, käib pea 80-aastane Michael Caine briti tänavatel eluheidikutest gängsteritega võitlemas. Mitte eriti hea kraam, skipi.

**

Thomas McCarthy' "Win Win" (2011)

Eelmisel aastal Sundance'i filmifestivalile valitud koomiline draama keskendub inimeste vahelistele suhetele ja rasketele valikutele, mida elus tuleb teha. Vahel näeb maadlust, kuid see ei ole siin filmis põhiline.

***

Jaume Collet-Serra' "Unknown" (2011)

Saksamaal Berliinis aset leidev lugu on väga põnev ja vihjab kohe alguses sellele, et asjad ei pruugi olla nii nagu nad näivad. Kohe läbi ei ampsanud, kuid seda enam oli lõpp ägedam. Solid kraam, give it a go.

****

Kenneth Lonergan'i "You Can Count On Me" (2000)

Võrratu draama, mis ei hiilanud niivõrd oma sisu poolest, vaid fantastiliste osatäitmiste Laura Linney ja Mark Ruffalo esituses. Tugevalt väljamängitud karakterid ja loo emotsionaalsus teenivad filmile viis tärni. Tasub vaadata, you can count on me.

*****

Alastair Fothergill, Keith Scholey' "African Cats" (2011)

Disney loodusfilmide sarja järjekordne produkt jälgib lõvi ja gepardi perekondades kutsikate kasvatamist ning nende kohanemist iseseisvaks elus metsikus looduses. Narratori rollis golden voice Samuel L. Jackson.

*****

Shane Black'i "Lethal Weapon" (1987)

Jõulueri sissejuhatav Surmarelva filmide sari on teleris nähtav igal aastal. Siin toon välja ainult esimese filmi, kuna see on tetraloogiast kõige parem. Täis vägevaid one-linereid ning action-stseene, sümboliseerib film vanakooli klassikat. Korduvalt näinud, kõik on teada, kuid ometi hea vaadata.

****

Chris Wedge', Carlos Saldanha' "Ice Age" (2002)

Mitte just suure joonisfilmide austajana pean tõdema, et Jääaeg on kohati päris naljakas ja lõbus. Jääaeg lõppes suure sulaga, mis on järjefilmi pealkiri. Sid-ile andis hääle Tema.

***

Seth Gordon'i "Four Christmases" (2008)

Naljameister Seth Gordoni mõne aastatagune jõuluteemaline komöödia ei keskendu mitte üksteise leidmisele, vaid üksteise kõigi lähedaste külastamisele jõuluajal. Kuigi peategelased on toredad, oli film kohati päris silly ja seetõttu märkmisväärselt kõrget hinnet ei saa.

**

Mike Mitchell'i "Surviving Christmas" (2004)

Veel üks jõuludeteemaline film, mida esimest korda sai vaadatud. Pärast poolteist tundi kestvat tobedust, ka viimast korda.

*

Richard Curtis'e "Love Actually" (2003)

Õnneks me ei pea vaatama jõulude ajal nii halbu filme, nagu just üleval pool mainitud sai, kui meil on olemas selline armas piece of art nagu Love Actually. Humoorikas ja südamlik briti kino meistriteos sobib alati jõulude aega, kuigi meil seda telkus ei näidata. Meil näidatakse Johnny Englishit.

****

Chris Columbus'e "Home Alone" (1990)

Yup, üle 10 aasta juba ning võid kindel olla, et järgmistel jõuludel taaskord. Koomiline on see, et isegi need, kes kiruvad, et jälle see Kevin, iga jõulude aeg, ikkagi lõpuks istuvad maha ja vaatavad.

***

Chris Columbus'e "Home Alone 2: Lost In New York" (1992)

Home Alone'i naljakas järjefilmis näitab Kevin jälle kõrgemat IQ-taset, kui kahe teda taga ajava päti vanus liidetuna. Kenad kaadrid talvisest NYC-st.

***

John McTiernan'i "Die Hard" (1988)

Ilmselt 80-ndate üks parimaid action-filme lööb oma originaalsuse ja stiiliga. John McClane'i kuulsad tsitaadid ja never-give-up attitude Bruce Willise esituses teevad filmist aegumatu klassika.

****

Renny Harlin'i "Die Hard 2" (1990)

Soome režissööri Renny Harlini järjefilm, mis ei olnud ainult vähemalt sama põnev kui eelkäija, vaid tugevdas veelgi John McClane'i staatust kui mitte kunagi allaandja ikoonina.

****

John McTiernan'i "Die Hard: With a Vengeance" (1995)

Bruce Willis teenib 3 järjestikkust pilti välja sellega, et Die Hard on jõulude ajal Eesti telerites jooksev parim filmide sari. Naelutab vaatajaid ja seda põhjusega.

****

Frank Capra' "It's a Wonderful Life" (1946)

Kuigi Eestis seda jõulude ajal ei näidata, tehakse seda eranditult USA-s, kus too film on lausa eepilises staatuses. Tõenäoliselt on see parim jõulufilm, mis ma üldse kunagi näinud olen. Täiesti aegumatu film, mida peaks nägema igaüks. American Film Institute'i #1 Inspirational Movie of All Time.

*****